Mida teevad lapsed sepikojas?

Oli päikseline ja soe päev, kollaseid lehti lendles tuulega igale poole. Sepikojast kostusid tugevad löögid vastu rauda ja tuli lõõmas ereda leegiga. Korraga läks sepikoja uks lahti ja väike poiss astus enesekindlalt sisse. Sepp pani vasara käest, ajas selja sirgu ja pööras tahmase silmnäo poisi poole…

Sander, kes käib viikingite huviringis, saabus sepikotta kindla sooviga – tal oli vaja Jürgeni abi loovtööga. Nimelt pidi Sandri nägemuse kohaselt valmima üks võimas viikingiaene kilp. Viikingiajal kasutati suurt servadest nahaga kaetud ümarkilpi, mille käepide asus sepistatud kupli all.

Ja abi vajas Sander just kupliga – tehnoloogia tunnist oli juba selge, kuidas kilbi puidust osa valmima pidi. Samamoodi oli ta näinud, kuidas huviringi kilbi servad nahaga kaeti.

Plaanid paika pandud, kohtusid mehed sepikojas juba talvisemal päeval. (Just mehed, sest ei saa ju kutsuda enam poisiks noorhärrat, kes on nii mehise töö ette võtnud.) Jürgen lasi Sandril mõõta plekitahvlist paraja tüki ning üheskoos lõigati see välja. Seejärel asetas Sander plekitüki pakule, mille sisse oli uuristatud lohk ja hakkas külmalt plekki seestpoolt venitama lohu järgi. Seda aga palju teha ei saa, sest plekk hakkab rebenema.

Edasi aeti plekk ääsi peal punaseks ja asetati raudkuulile – seekord tagurpidi. Plekitükki hakati haamerdama väljastpoolt kasutades kokkusurumistehnikat, et ääred ümber kuuli vormida.

Kuna ühe alustava sepa jaoks on kupli tegemine aeganõudev protsess, jäi kupli sepistamine sellel õhtul pooleli. Et Sandri seikluseid sepikojas edasi jälgida, hoia pilk peal meie blogil.